Takjas suur "Tokinogawa Long"

Suur takjas "Tokinogawa Long" (Gobo) - Arctium lappa = Lappa major Gaertn.
Neeruhaiguste, sapipõie ja liigesehaiguste raviks. Väga kasulik diabeetikutele.
Kaheaastane rohttaim, esimesel kasvuaastal annab mahlase juurika (juurvilja) ja leheroseti. Teisel aastal õitseb, võrse haruline ja 60-80 cm kõrge. Juurika kaal 200-600 g.
Kasvatatakse  juurika ja noorte lehtede saamiseks, mida kasutatakse nii kulinaarias kui ravimtaimena. Takja juurikas sisaldab polüsahhariid inuliini, suures koguses rauda ja teisi aktiivseid aineid. Oliivõlis hoides saadakse takjaõli.
Agrotehnika:
Külv otse avamaale 1-2 cm sügavusele 40x60 cm vahedega. Külvatakse kas kevadel aprillis-mais või sügisel oktoobri lõpus.
Hooldus seisneb rohimises ja maa kobestamises.
Katmikalale külvatakse aprillis-mais. Istikute väljaistutamine: oktoobris. Istutusskeem: 40x60 cm.
1 aasta juurikate koristamine toimub septembris-oktoobris.

* Hinnalise taimena on suur takjas laialt kultiveeritav USA-s, Prantsusmaal, Hiinas ja Jaapanis. Kultuuris kasvatatakse teda niisketel muldadel nii istikutest, kui ka seemnete otsekülviga avamaale. Toiduks kasutatakse nii juuremugulaid, noori lehti, kui ka varsi. Mugulate viljaliha on hallikas-valge, mahlane, magusa ja meeldiva maitsega. Nad võivad asendada pastinaaki, peterselli ja isegi porgandit...
Kõige tuntum neist on sort "Samurai". Esimesel kasvuaastal moodustab see taim võimsa leheroseti, ning mahlakas mugul on praktiliselt silinderja kujuga, alumisest osast harunev. Ta sarnaneb 30-35 cm pikkuse porgandiga, mille diameeter on kuni 5 cm ja kaal kuni 500-600 grammi. Koor on tumehall, viljaliha valge ja tihe.
Suure takja kasvatamise agrotehnika on lihtne. Seemned külvatakse otse avamaale 1-2 cm sügavusele. Külvi aeg on aprill- mai, või talve alla. Eelnevalt kaevatakse peenar sügavalt läbi ja viiakse mulda kõdusõnnikut ja puutuhka. Raskele mullale tuleb kindlasti lisada jõeliiva ja turvast. Kuni tõusmete ilmumiseni tuleb muld hoida niiske. Seni, kuni taimed on kasvanud 20 cm kõrguseks, tuleb peenraid regulaarselt rohida, hiljem lämmatavad taimed ise kõik umbrohud.



Suur takjas, ka metsik, on erakordselt kasulik kodukulinaarias. Teda kasvatatakse tänu tema õrnadele salatite tegemiseks sobilikele lehtedele, võrsetele ja magusale juuremugulale. Kõige maitsvamad on nad esimesel kasvuaastal, kui koristada nad septembri lõpus koos hilise porgandiga. Kui te osa taimi jätsite kevadeks, tuleb nad kindlasti koristada enne õisikuvarte ilmumist, see on hiljemalt mai lõpus. Mõned mugulad võib jätta ka seemneks, kui läheduses pole metsikuid sugulasi. Noortest takjalehtedest valmistatakse salatit. Salati või vinegreti valmistamiseks kasutatakse keedetud juuri ja koortest puhastatud keedetud varsi. Värskeid lehti ja varsi lisatakse rohelistesse suppidesse. Eriti maitsvad on praetud või küpsetatud juured. Kohvi valmistamiseks juured peenestatakse, kuivatatakse, küpsetatakse ahjus kuni pruunistumiseni, ning jahvatatakse kohviveskis. Joogi valmistamiseks võetakse klaasitäis keeva vett, lisatakse kaks teelusikatäit pulbrit ja suhkrut maitse järgi.
Takjajuurtest saab valmistada povidlot ilma... suhkruta. Selleks lisatakse vette äädikat, lastakse keema tõusta. Seejärel asetatakse keeva vette hakklihamasinast läbi lastud juuremass ja keedetakse kaks tundi.
Nii lehtedest, kui ka juurtest saab valmistada talveks suurepäraseid poolfabrikaate. Nii juuremugulad, kui ka lehed on rikkad keemilise koostise poolest. Noortes takjalehtedes sisaldub kuni 300 mg% C-vitamiini, mis on kuus korda enam, kui kõigi poolt armastatud sidrunis, ning sama palju, kui köögiviljade tšempionis magusas pipras, ning palju- palju kordi rohkem kui punapeedis, kartulis, porgandis, kabatšokis ja teistes köögiviljades. Juuremugul sisaldab aga suures koguses polüsahariidi inuliini (üle 35%), andes juurtele magusa maitse. Inuliin lõhustub inimese soolestikus fruktoosi molekulideks, mis on täiesti kahjutu diabeedihaigetele.
Ravi eesmärgil kasutatakse taime juuremugulaid esimesel kasvuaastal, kui nad on mahlased ja lihakad. Nii värsked, kui ka soojas vees leotatud kuivatatud lehed on tugeva antibakteriaalse toimega, neid kasutatakse haavu parandava vahendina, asetatakse põletustele, lõikehaavadele, põletikulisele ja paistetanud nahale.

Loe rohkem Seemnemaailma lugemissaalis: "Suur takjas".

Eng.: Great Burdock. Suom.: Isotakiainen. Sven.: Stor kardborre. Bot. syn.: Lappa major Gaertn., Lappa officinalis All.

* Väärtusliku taimena kultiveeritakse köögivilja-takjat laialdaselt USA-s, Prantsusmaal, Hiinas ja Jaapanis. Kultuuris kasvatatakse seda niisketel muldadel istikutest või seemnete otsekülviga avamaale. Toiduks kasutatakse köögivilja-takjal nii juurikaid, noori lehti kui ka leherootsu. Takjajuure viljaliha on hallikasvalge, mahlane, magusakas ja meeldiva maitsega. Need võivad asendada pastinaaki, peterselli ja isegi... porgandit.
Tuntuim on Venemaa köögivilja-takja sort "Samurai".
Esimesel aastal moodustab see taim võimsa leheroseti ja mahlaka, peaaegu silindrilise kujuga juurvilja, mis on alumises osas harunenud.
See sarnaneb suure porgandiga, olles 30–35 cm pikk, kuni 5 cm läbimõõduga ja kaaludes kuni 500–600 g, kaetud tumehalli koorega, viljaliha on valge ja tihe.

TAKJAS (ARCTIUM).
Selle korvõieliste sugukonna esindajaga olete kahtlemata lapsepõlvest saati tuttavad: kes poleks loopinud takjanuppe ja neid juustest ning riietest välja harutanud?
Just oma õisikute-korvikute järgi, mille välimised lehed on naaskeljalt teravatipulised ja otstest konksukestega, on takjad looduses hästi äratuntavad.
Konksude mõte on levimine. Tänu konksudele takerduvad kattelehed tugevalt karvadesse ja klammerduvad kergesti riiete külge; paremaks haakumiseks on kattelehed eri suundades harali. (Muide, need konksud olid inimestele eeskujuks takjakinnituste ehk "krõpsude" loomisel).
Ligikaudu 20 takjaliiki on levinud üle kogu Euraasia (perekonna päritolu määratletakse kui vahemerelist).
Tänu haakuvatele viljadele levisid takjad teede ja radade äärde, karjamaadele ja kõikjale mujale, kus neil on kellegi külge klammerduda.
Ainus erand on salutakjas (Arctium nemorosum), mis kasvab metsades, peamiselt laialehelistes, kuid ka seal valib ta metsaservad, lagendikud ja jäärakud.
Kõige suuremad korvikud on Kaukaasias esineval laiasoomuselisel takjal (Arctium platylepis), nende südamiku läbimõõt on umbes 3 cm, st sama suur kui meie takja kogu korvik, ja koos ogadega on korvikute läbimõõt üle 5 cm.
Muide, takjate puhul sobib nimetus "korvik" eriti hästi. Kuigi kõigil takjatel on seemnetel tutid, on need vaid "kaunistuseks".
Kui võilille seemned lendavad oma langevarjudega hästi, siis takjate rasked suured seemned lennata ei suuda. Siin toimibki korvik: niiske ilmaga on see suletud ja sees, korralikult pakituna, lebavad seemned nagu pirukad päris korvis. Harjased seemnete tippudes ei lase neil korvikust korraga välja pudeneda, seega kui takjanupp haakub koera saba külge, pudenevad seemned järk-järgult. Nii kannavadki loomad ja inimesed endaga kaasas seemnekorve.
Vaadake lähemalt takjatihnikuid. Isegi kõige tihedamates neist asuvad taimed üksteisest 1–1,5 m kaugusel. Sellise, kasvõi tahtmatu hoolitsuse eest tasuvad takjad heldelt neile, kes oskavad neid kasutada. Muidugi ei tühista see asjaolu, et üldiselt on takjad meie kruntidel pigem soovimatud külalised – nad võtavad väga palju ruumi ja kurnavad tugevalt mulda.
Takjad on kaheaastased taimed, esimesel aastal annavad leheroseti, teisel aastal õitsevad, viljuvad ja surevad. Nad ammutavad mullast nii palju toitaineid, eriti kaaliumisooli, et kuivadest takjavartest põletati potast, mida kasutati majapidamises leelisena, näiteks pesu pesemiseks. Ja ka väetisena, eriti happeliste muldade jaoks, on takjatuhk väga kasulik.
Takjate hiiglaslike karedate lehtede all on alati vari. Nende all hukkuvad kõik teised umbrohud, vahest nõges jääb ellu, kuid ka see hoiab takjast eemale, lähenemata varrele. Suurte lehtede varjus on niiske ja soe, seal elutsevad igasugused väikeloomad – hiired, konnad, kärnkonnad. Kui teil konni ja kärnkonni pole, saab takjapõõsast varjupaik arvukatele tigudele ja nälkjatele, kes kahjustavad tugevalt aiakultuure, süües lehti ja vilju.
Villtakjal (Arctium tomentosum) on korvikud kaetud ämblikuvõrku meenutavate karvakestega, nagu oleksid neile asunud ämblikud, ning varred tervikuna ja lehed altpoolt on viltja karvkattega. Tema juuri, noori varsi ja noori lehti keedetakse ja praetakse nagu köögivilja või kasutatakse suppide valmistamiseks. Kuid selle taime juured on mõrkjamad kui suurel takjal, ja neist valmistatud toidud võivad olla kibedad.
Suur takjas (Arctium lappa) on Eestis haruldasem kui villtakjas, ja väike takjas (Arctium minor), mille korvikud on 1,5–2 cm läbimõõduga – veelgi harvem.
Suur inuliinikogus takjajuurtes võimaldab seda kasutada suhkru saamiseks. Tõsi, suhkur ei tule meile harjumuspärane, vaid puuviljasuhkur.
Fruktoos ehk puuviljasuhkur on 1,5 korda magusam kui sahharoos, mida saadakse peedist ja suhkruroost.
Fruktoos ei ole diabeetikutele kahjulik, kuid selle kasutamist piiravad kaks põhjust: tootmise kallidus ja suur hügroskoopsus. Lisaks läheb fruktoosi kasutamisel küpsetistes see palju kiiremini karamelliks, tooted pruunistuvad liiga kiiresti.
Euroopas toodetakse fruktoosi siiski pulbrina, mida on müügil diabeetiliste toodete osakondades.
Nõukogude teadlased töötasid 30ndatel aastatel välja meetodid kõrge kontsentratsiooniga fruktoosisiirupi saamiseks, mida seejärel kasutati kondiitritööstuses (tõsi, fruktoosi saadi sigurist).
Suure takja juures on inuliini kuni 27%, väikesel takjal vaid 19%. See koguneb esimese aasta sügisel ja kulub kevadel väga kiiresti ära.
Fruktoosi saamiseks inuliinist tuleb seda hüdrolüüsida, st kuumutada happe juuresolekul. Selle käigus laguneb pikk inuliini molekul fruktoosi molekulideks.
Praktiliseks fruktoosi tootmiseks takjaid tavaliselt ei kasutata, kuid sellest moosi keeta on täiesti võimalik. Selleks keedetakse peeneks hakitud juurt happeliste ainetega – oblikate, äädika, hapupiima või väga hapude puuviljadega.

Suur takjas (Arctium lappa).
Toiduks kasutamine: kõige nooremad võrsed ja lehed – värskelt. Värsked juured – toorelt (salatina), keedetult ja praetult, moosi valmistamiseks; kuivatatult – jahuks ja siguri asendajana.
Korjamise ajad: lehed ja varred – varakevadel (vegetatsiooni algusest 1–2 nädalat), juured – esimese kasvuaasta sügisel (september-oktoober) pärast taimede täielikku närbumist või teise aasta kevadel (aprill – mai algus).
Tavaliselt on takjad kaheaastased, kuid suur takjas võib esineda ka püsikuna. See on väga suur ja võimas taim kõrgusega 60 cm kuni 3 m, tugevalt karvane kõigis osades, välja arvatud vars. Suure takja peamine erinevus villtakjast seisnebki selles, et villtakjal on tihedalt karvased ka varred.
Juur on jäme, sammjuur, koonusjas, kuni 60 cm pikk, mis on aednikele tõsiseks probleemiks. Vars on püstine, võimas, sageli punaka tooniga, arvukate harudega. Lehed on väga suured, rootsulised, südajad, pealt rohelised ja peaaegu paljad, alt hallika vildiga. Juurmised lehed on kuni 50 cm pikad, pikkadel rootsudel. Mööda vart ülespoole vähenevad lehed üsna kiiresti.
Putkõied on koondunud tumepurpursetesse suurtesse kerakujulistesse korvikutesse, mis asuvad okste otstes peaaegu samal kõrgusel.
Takjas õitseb juunis-juulis.
Keskajal kasutati suure takja juurt köögiviljana, mis asendas porgandit, juurpeterselli ja pastinaaki.
Praegu kasutatakse ja kasvatatakse seda laialdaselt Jaapanis (kus see kannab nime "gobo" ja seda kasutatakse suppides ja salatites ning konjak-tarretisele maitse andmiseks), Koreas, Itaalias, Brasiilias ja Portugalis ("bardana").
Toiduks tarvitatakse varsi enne õitsemist (teisel aastal), mis maitsevad nagu artišokk, mille sugulane takjas ongi. Samuti juuri, mida kasvatatakse kuni 1 meetri pikkuseks ja 2 cm läbimõõduga.
Juurtel on õrn, magusakas maitse, samuti pehme maine kõrvalmaitse, mida Jaapani köögis hinnatakse kõrgelt selle hea sobivuse tõttu seal populaarse paksu ja rasvase sealihapuljongi tonjiru'ga.
Euroopa köögis, kus seda kõrvalmaitset vähem hinnatakse, eemaldatakse see tavaliselt, leotades tükeldatud juurt mitu tundi vees.
Suurbritannias kasutatakse takjajuure keedust (koos sarnase võilillejuure keedusega) traditsioonilise karastusjoogi põhjana.

Takjajuur sisaldab palju vett ning pärast pesemist, puhastamist ja kuivatamist saadakse vaid 0,25 esialgsest kaalust.
Eelnevalt pestud ja kuivatatud takjajuured jahvatatakse ning lisatakse leivale 1/4 kuni 1/3 jahu asendajana. Takjahuga tainas pruunistub kiiremini, sellest küpsetatakse maitsvaid kakke.
Röstitud juur sobib siguri asemel kohvi lisandiks.
Noored takjalehed on üsna maitsvad, neid saab kasutada nagu spinatit, kuigi karvasus rikub neid veidi – keedetud lehed jäävad karedaks. Selle vältimiseks on parem valmistada neist toite, kus roheline tuleb peeneks hakkida.
Lehtedest maitsvamad on noored leherootsud. Need on mahlasemad ja lihavamad. Nendega võib teha munaputru, suppi, keeta ja kasutada lisandina. Leherootsu alumine osa on parem koorida veidi sitkest nahast ja lisada salatitele, suppidele ja rohelistele suppidele või lihtsalt praadida õlis.